diabeet – katkend Boutenko raamatust, 12 sammu toortoiduni, lk.16 (4lk.)

V.Boutenko, 12 sammu toortoiduni, 2007 (253lk.)

lk.16          MINU UURINGUTE ALGUS

„Paluge, ja teile antakse; otsige, ja te leiate; koputage, ja teile avatakse.” – Matteuse evangeelium 7:7

Heidame oma peres nalja, et meil oli õnne kõik koos haigeks jääda, kuid 1993. aastal olid meie terviseprobleemid naljast kaugel. Kõik meie pere neli liiget (minu abikaasa, meie kaks last ja mina) olime surmavalt haiged. Olin vaid kolmekümne kaheksa aastane ning mul oli juba diagnoositud sama haigus, mis mu isa hauda viis – arütmia ehk ebaregulaarne südametegevus. Minu jalad olid ödeemist pidevalt paistes, kaalusin 127 kilogrammi ning võtsin aina kaalus juurde. Minu vasak käsi muutus tihti öösiti tuimaks ja ma kartsin, et suren ning mu lapsed satuvad lastekodusse. Mäletan, et olin kogu aeg väsinud ja masenduses.

Lõpuks ütles minu arst mulle, et ei saa minu tervise heaks enam midagi teha. Ta sõnas: „Ma arvan, et peate nüüd lihtsalt palvetama.” Minu abikaasa Igor oli lapsepõlvest saadik tihti haige olnud.

Seitsmeteistkümneaastasena oli ta juba üheksa operatsiooni läbi elanud. Kolmekümne kaheksa aastasena kannatas ta progresseeruva hüpertüreoosi ja kroonilise reumatoidartriidi käes ning tema tervis oli täiesti käest ära. Pidin vihmastel päevadel Igori kingapaelu siduma, sest tema selg ei paindunud. Igori südamerütm oli enamiku ajast 140 lööki minutis, päikeselistel päevadel jooksid tema silmad vett ning tema käed värisesid. Igor tundis pidevalt väsimust ja valu. Tema arst palus tal valmistuda ülejäänud elu veetmiseks ratastoolis.

Meie tütar Valya sündis astma ja allergiaga. Ta oli kahvatu, haiglase jumega ja vaikse eluviisiga tüdruk, sest ta hakkas köhima ja lämbuma niipea, kui ta jooksis või hüppas. 1993. aastal ärkas kaheksa-aastane Valya peaaegu igal öösel köhides üles, ega lõpetanud köhimist enne, kui Igor talle drenaažmassaaži tegi.

Ning meie üheksa-aastasel pojal Sergeil diagnoositi diabeet.

Kulutasime juba iga kuu kaks kuni neli tuhat dollarit meditsiiniarvetele, kindlustusele, arsti vastuvõttudele ja ravimitele, kui 1993. aasta septembris ütlesid arstid meile, et Sergei peab hakkama insuliini süstima.

Olime Igoriga šokeeritud. Minu diabeetikust vanaema oli hiljuti insuliini üleannustamise tagajärjel surnud. Ma ei kujutanud ette, et Sergei peaks hakkama nii tugevatoimelist ravimit võtma.

Mäletan, et istusin köögis ja nutsin terve öö, küsides: „Jumal, miks sa minu perekonda karistad? Mida me oleme valesti teinud?

Kui palju me veel suudame taluda?” Kordasin muudkui: „Ma ei saa talle insuliini andma hakata. Ma lihtsalt ei saa.” Läksin hommikul meditsiiniraamatukokku ja uurisin diabeedist kirjutavaid raamatuid. Kõigis nendes selgitati, et insuliinisüstid nõrgendavad viimaks Sergei nägemist ning põhjustavad neerupuudulikkust. Minu hirm insuliini ees muutus veelgi tugevamaks.

Ma ei teadnud, mida teha, ning otsustasin viivitada.  Lootsin Sergei insuliinisüste kahe nädala võrra või rohkem edasi lükata, kuni leian lahenduse. Minu vanaema armastas korrata: „Otsi, ja sa leiad.” Need sõnad südames, hakkasin lahendust otsima.

Hoidsin kogu aeg silmad lahti. Hakkasin küsima kõigilt, keda kohtasin, diabeedi alternatiivravi kohta. Nuputasin pärast paljude inimeste hirmutamist välja, et küsimusi tasub esitada ainult terve välimusega inimestele. Muutusin tänaval tervete inimeste märkamisel üsna osavaks ning arendasin välja isikliku lähenemise. Ütlesin kõigepealt heas tervislikus vormis olevale inimesele: „Oo, te näete säravalt terve välja.” Tavaliselt inimene naeratas siis ja ütles: „Tänan!” Siis küsisin temalt diabeedi kohta. Esialgu jäin mitmete müüginippide võrku. Ühe nädala jooksul tekkis minu kätte paks pakk nimekaarte erinevatest firmadest, mis müüsid toidulisandeid või pakkusid alternatiivseid ravimeid. Mul polnud aimugi, mida ma otsin, kuid ma jätkasin otsingutega.

Kahe kuu pärast juhtus ime! Universum viis mind kokku toortoitlasega, kes elas sel ajal Colorados. Elizabeth seisis minu ees pangajärjekorras, vaid kaks kvartalit minu kodust eemal. Talle otsa vaadates mõistsin otseselt, mida inimesed mõtlevad, kasutades väljendit „särav nahk”! Ütlesin talle, et ta näeb säravalt terve välja, ja küsisin: „Kas usute, et diabeeti saaks looduslikult ravida?”

Ta naeratas säravalt ja ütles: „Muidugi!”

„Miks te nii kindel olete?” uurisin innukalt.

„Sest ma ravisin end kakskümmend aastat tagasi terveks käärsoolevähi neljandast staadiumist,” kinnitas Elizabeth varmalt.

„Kuid see pole sama, mis diabeet!” protesteerisin.

„Oo jaa, see on kõik üks ja sama,” parandas Elizabeth mind kindlalt.

„Kas võiksin teile lõunasöögi välja teha, et saaksime selle ajal rääkida?” palusin ma.

„Tänan, aga ma ei söö teie toitu. Vastan hea meelega teie küsimustele,” nõustus Elizabeth.

Võtsime õues istet ning ta hakkas mulle toortoidust rääkima.

Olin esialgu pettunud. Otsisin tõsisemat lahendust. Olin valmis kõvasti tööd tegema ning maksma ükskõik millise summa mõne imettegeva ravimtaime või ravimeetodi eest. Toortoit kõlas minu jaoks liiga absurdsena, liiga lihtsana. Olin enne toortoidust kuulnud, kui polnud sellise asja uskumiseks piisavalt naiivne. Küsisin siis Elizabethilt: „Kas usute tõesti, et inimesed suudavad ellu jääda ainult tooreid puuvilju, juurvilju, pähkleid ja seemneid süües?!”

Elizabeth vastas mulle kolme vaieldamatu argumendiga: „Esiteks, loomad ei kuumuta oma toitu, teiseks olen ma kakskümmend aastat ainult toortoitu söönud ning käärsoolevähi välja ravinud ja kolmandaks ei tulnud ma siia maailma kõhu külge kinnitatud pliidiga.”

Need argumendid polnud kaugeltki teaduslikud, kuid ma ei osanud nende ümberlükkamiseks midagi välja mõelda. Pealegi avaldas Elizabethi nooruslik väljanägemine mulle kõvasti muljet ning ma soovisin meeleheitlikult, et kõik minu pereliikmed tunneksid end paremini. Elizabeth laenas mulle raamatu toortoidust ja andis oma telefoninumbri. Läksin koju ja hakkasin raamatut lugema.

Tahaksin rõhutada, et 1993. aastal oli saadaval vaid paar raamatut toortoidu kohta ning neid ei müüdud poodides, vaid sai osta ainult autori enda käest. Lugesin kiiresti Elizabethilt laenatud raamatu läbi ning äkitselt tundusid toortoidudieedi eelised mulle ilmselged. Kuid siis tekkis hirm. Mõtlesin: „Pean nüüd loobuma viimasest mõnust, mis mu elus jäänud on.” Samas olin juba innukalt valmis toortoitu proovima ja vaatama, kas asi toimib.

Igor märkas minu elevust. Ta küsis: „Mida sa loed?”  Ütlesin: „Kallis, ma arvan, et olen leidnud abi meie pojale – toortoidudieedi! Aga ma ei usu, et ta peaks seda üksi tegema. Igor, kas me võiksime palun seda terve perega paar nädalat proovida, et näha, kas see toimib?”

Igor sai väga kurjaks. „Olen vene mees ega saa jänesetoidul elada. Teen füüsilist tööd. Armastan sealihaga vene borši! Pealegi, toit liidab pere. Õhtusöök on ainus aeg, millal meie pere kokku saab. Nüüd sa tahad, et me kohtuksime porgandiviilude taga?!

Mõtle ometi natuke. Inimene peab õppima neliteist aastat, et arstiks saada! Kas arvad, et tead rohkem kui arstid? Mõtle neile miljonitele dollaritele, mida valitsus meditsiiniuuringutele kulutab.

Kas tahad öelda, et nemad ei tea midagi ja sina tead? Kui terveks saamine oleks nii lihtne, oleks arstid ammu kadunud. Sa tead, kui väga ma sind armastan. Kuid kui sa selle hullu dieediga alustad, pead mõistma, et lahutus on vältimatu.”

Olin pettunud, kuid otsustasin sobivamal ajal toortoidu teema juurde tagasi pöörduda.

Ühel hommikul ärkas minu abikaasa, tundes end halvemini kui eales varem. Tema kael oli tugevalt paistes ja valutas ning ta ei suutnud rääkida. Viisin ta haiglasse. Pärast Igori vereproovi nägemist ütles arst talle: „Te peate operatsioonile minema. Teie kilpnääre ei toimi enam ning see tuleb ära lõigata.”

Igor protesteeris: „Mul on juba üheksa operatsiooni olnud.

Ükski neist pole mind aidanud ning ma olen otsustanud, et ei taha oma elus enam ühtki operatsiooni.”

„See lõikus on vältimatu,” teatas arst.

„Mis siis, kui ma keeldun?” küsis Igor trotslikult.

„Siis te surete,” selgitas arst rahulikult.

Igor uuris: „Kui ruttu?”

Arst ennustas: „Ilmselt vähem kui kahe kuu pärast.”

„Hakkan hoopis toortoitu sööma!” kuulutas Igor.

Lahkusime. Me ei teadnud veel, et see päev, 21. jaanuar 1994, hakkab tähistama pöördepunkti meie pere terviseajaloos. Läksin samal päeval koos abikaasa ja kahe väikese lapsega üle toortoidudieedile ning oleme kõik sestsaadik ainult toortoitu söönud. Kuid haiglast koju sõites polnud me oma saatusest veel teadlikud ning nõustusime proovima toortoidudieeti kahe nädala jooksul ja vaatama, kas see üldse kuidagi meie tervist parandab.

Mõni tund hiljem, kui Igor oli tööle läinud, astusin kööki.

Mõistsin täielikult, et see võib nii drastilise muutuse tegemiseks olla ainus võimalus elu jooksul. Olin seepärast otsustav. Uurisin hoolikalt meie külmkapis ja kappides leiduvat toitu ning avastasin, et toortoitu ei leidu meie majas peaaegu sugugi. Kõik pidi välja lendama! Võtsin suure prügikoti ning viskasin ära kõik oad, makaronid, hommikusöögihelbed, riisi, valmistoidud, jäätised, vahukoore, leivad, kastmed, juustu ja tuunikalakonservid.

Järgmisena läksid kohvimasin, röster ja pastamasin. Lülitasin piloottule välja ning katsin pliidi suure lõikelauaga. Nüüd nägi meie köök välja nii, nagu hakkaks me ära kolima. Ainus järelejäänud ese oli suur ja kallis mikrolaineahi. Venemaal elades ei saanud me seda endale osta, sest vene teadlased viisid läbi uuringu, mis tõestas, et mikrolaineahi on kahjulik. Seepärast olid need ahjud Venemaal keelatud. Selle tulemusena ostsime Ameerika

Ühendriikidesse kolides suure mikrolaineahju. Vaatasin nüüd ahju ega teadnud, mida sellega peale hakata. Hakkasin mõtlema maitsvatele juustusaiadele, küpsistele ja kõigile „imetegudele”, mida olin ahjus küpsetanud. Siis mõtlesin Sergei ja tema diabeedi peale. Kõige vähem maailmas tahtsin ma, et ta hakkaks insuliini süstima. Võtsin haamri ja lõin mikrolaineahju ukse praoliseks.

Seejärel tõstsin ahju garaaži. Viisin kõik meie uued potid ja pannid (mis olin äsja jõuludeks saanud) õue kõnnitee äärde ning mõni minut hiljem olid need kadunud. Siis kiirustasin kohalikku supermarketisse.

Tol ajal polnud mul aimugi toortoidudelikatesside olemasolust. Ma ei teadnud, mida toortoitlased söövad, kuna ma polnud kohtunud ühegagi peale Elizabethi, kes sõi lihtsat toitu. Ma polnud kunagi kuulnud kuivatatud linaküpsistest, pähklipiimast, seemnejuustust ega toorkookidest. Arvasin, et toortoit koosneb põhiliselt salatitest. Pealegi tulin ma ju Venemaalt, kus värsked puu- ja juurviljad olid saadaval ainult suvel. Sõime tavaliselt kartuleid, liha, makarone, palju piimatooteid ja vahel puuvilju. Me polnud harjunud salateid sööma ning köögiviljad minu perele ei maitsenud. Seepärast piirdusid minu teadmised vaid puuviljaosakonnaga.

Pere pingelise eelarve tõttu ostsime tavaliselt ainul õunu, apelsine ja banaane. Ladusin käru neid puuvilju täis.

Kui lapsed koolist ja Igor töölt koju tulid, küsisid nad: „Mis õhtusöögiks on?” Ütlesin, et nad vaataksid külmkappi. Minu lapsed ei uskunud oma silmi. „Kus meie valmistoidud on? Kuhu kõik jäätised kadusid?” Nad vihastasid.

Sergei ütles: „Süstin pigem insuliini kui jään kogu ülejäänud eluks sellisele tobedale dieedile.” Lapsed keeldusid söömast ning läksid oma tubadesse filme vaatama.

Igor sõi paar banaani ja kaebas, et selline toit teeb teda näljasemaks.

Sel päeval oli meil palju aega. Mäletan, et käisin toast tuppa ja vaatasin kella. Mõistsin siis, kui palju aega olin veetnud söögile mõeldes, planeerides, toitu valmistades, süües ning pärast kööki koristades. Meil oli nälg ning ebamugav, veider ja eksinud tunne. Püüdsime televiisorit vaadata, kuid grillkanareklaamid olid talumatud. Vedasime vaevu kella üheksani välja. Suutmata tühja kõhu pärast magada, kuulsin köögis samme ja sahtlite avamist- sulgemist.

Ärkasime hommikul ebatavaliselt vara ning kogunesime kööki. Märkasin laual palju banaani- ja apelsinikoori. Valya rääkis meile, et polnud tol ööl köhinud. Mäletan, et ütlesin talle: „See on lihtsalt kokkusattumus, see dieet ei saa nii kiiresti mõjuda.”

Sergei kontrollis oma veresuhkrut. See oli endiselt kõrge, kuid madalam kui mitme nädala jooksul. Märkasime Igoriga kerget energiatõusu ning tundsime end üldiselt kergemini ja positiivsemalt.

Me olime ka väga näljased. Ma pole kunagi kellelegi öelnud, et toortoidule üleminek on lihtne. Tegelikult oli see meie nelja jaoks väga raske. Esimesest päevast alates unistasin ma paari nädala jooksul igal minutil toorjuustuga saiakeste, kuumade suppide, šokolaadi või vähemalt erinevate kartulikrõpsude söömisest. Öösiti otsisin unes oma padja alt friikartuleid. Näppasin pere rahakotist kaks dollarit ja hoidsin seda taskus. Sepitsesin salanõu, et ühel päeval on mul pool tundi, et joosta nurgapealsesse restorani, osta viil kuuma ja juustust pitsat, süüa see salaja ära, joosta tagasi ning jätkata toortoidudieediga. Õnneks ei tekkinud mul selleks kunagi võimalust.

Vahepeal aga hakkasid kiiresti ilmuma positiivsed muudatused.

Valya lõpetas öösiti köhimise ning tal polnud enam ühtki astmahoogu.

Sergei veresuhkur hakkas stabiliseeruma. Igori kurgupaistetus alanes normaalseks. Tema pulsi kiirus langes ning hüpertüreoosi sümptomid muutusid iga päevaga vähem nähtavaks.

Mina märkasin, et riided hakkasid seljas lotendama isegi siis, kui nad olid värskelt kuivatist tulnud. Seda polnud kunagi varem juhtunud. Olin põnevil! Jooksin igal hommikul peegli juurde ja uurisin oma nägu, jälgides kortsude vähenemist. Minu nägu nägi kahtlemata pärast igat toortoidupäeva aina parem välja.

Pärast üht kuud toortoidu söömist küsis Sergei minu käest, miks ta peab iga kolme tunni tagant oma veresuhkru taset kontrollima, kui see on nüüd pidevalt normaalne. Ütlesin, et ta kontrolliks seda vaid üks kord päevas, hommikuti.

Igori pulss langes üheksakümnele löögile minutis. Nii madal polnud see juba aastaid olnud. Valya suutis koolis joosta veerand miili, ilma et oleks köhima hakanud. Minu kaal langes seitse kilogrammi. Kõik me märkasime, et meil on hoopis rohkem energiat. Minul endal oli nii palju energiat, et ma ei suutnud enam kõndida – ma hoopis jooksin pidevalt! Jooksin parkimisplatsilt poodi, poeriiulite vahel ning kodus trepist üles-alla. Pidime välja mõtlema liikumisvõimalused, mis suunaks tekkinud lisaenergiat.

Lugesin kord, et jooksmine on diabeetikutele kohustuslik.1 Raamatu autor selgitas, et liikumise ajal toodavad lihased lisainsuliini.

Otsustasime kogu perega jooksmas käima hakata. Lõpuks stabiliseerus Sergei veresuhkur tänu uuele dieedile ja regulaarsele sorkimisele. Päevast, mil hakkasime toortoitu sööma, pole ta tänaseni kogenud ühtki diabeedisümptomit.

Et lapsi jooksma julgustada, panin kogu pere võistlusele kirja. Kuna me polnud varem jooksuvõistlusel käinud, valisin võimalikult lühikese distantsi. See oli Denveris, Washingtoni pargis toimuv ühe kilomeetri pikkune jooks, nimega „Tiny Trot”. Kohale jõudes leidsime end ümbritsetuna väga väikestest lastest, kuid Sergei ja Valya ei paistnud seda tähele panevat. Meil õnnestus punaste ja paistes nägudega finišijooneni jõuda. Meid tervitas hulk lapsevanemaid ning igaüks meist sai medali „Esimene koht sinu vanusegrupis” – esimesed spordiauhinnad meie elus. Minu lapsed olid nii õnnelikud, et keeldusid medaleid nädala jooksul kaelast võtmast ning isegi magasid nendega. Nad anusid, et ma neid veel võistlustele kirja paneks, ning ma tegin seda. Sellest ajast alates võistlesime pea igal nädalavahetusel.

Neli kuud pärast toortoidule üleminekut võistlesime mälestuspäeval koos nelja tuhande jooksjaga kümne kilomeetri pikkusel Bolder Boulderi nimelisel jooksul. Kuna me jooksime tervisest pakatava välimusega inimeste seas, kellest paljud olid kogenud jooksjad, oli meil raske kujutleda, et pidasime end vaid mõned kuud tagasi lootusetult haigeteks. Igaüks meist ületas finišijoone rahuldava ajaga ning me polnud väsinud. Pärast võistlust läksime mägedesse matkama. Meil polnud kahtlustki, et meie tervis on seotud dieediga, ning ma teadsin, et ma ei sure ühessegi haigusesse, sest kuidas oleksin saanud suremas olles joosta kümme kilomeetrit?

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Minu kommentaarid Manjana blogile , 6. detsember 2018 Manjana – Enese ja teiste paljastamine koos kaalunumbriga

uskmatu . 16. detsember 2018, 21.56

M65. Tere! Kirjutaks siia ka oma kaalukaotuse loo. Võib-olla on siit midagi kõrva taha panna või ainet mõtlemiseks.

  1. aastal kaotasin oma kehakaalust ligi viiendiku.

Lugu siis selline, et 174cm pikkuse juures kaalusin 71kg, mis on ju igasuguste normide järgi suht. ideaalne kaal. Siiski võtsin alla 58kg peale, st.et kaotasin oma kaalust ligi viiendiku.

Huvitav on seejuures see, et mul pole kunagi olnud mingeid probleeme kehakaaluga, võin süüa kõike mida tahan, suvalises koguses. MIngeid dieete ega söömispiiranguid pole kunagi pidanud. Samuti polnud ka suuremaid terviseprobleeme. Oma liikumisharjumusi ma ka ei muutnud. Endiselt jooksen 2-3 korda nädalas 7-8 km. (kui viitsin). Tõstan hantleid (2x12kg.) u. 5min. päevas. ja peale kaalukaotust füüsiline võimekus (kiirus, vastupidavus, jõud) ei vähenenud.

MIs siis ikkagi juhtus. Lihtsalt hakkasin katsetama paastumistega, täpsemalt selle moodsama variandiga – kuivpaastumisega kus ei jooda ka midagi ega puututa üldse kokku veega. Ja paastumise eesmärk ei ole üldiselt kehakaalu alandamine, vaid organismi puhastamine ja mürkide väljutamine. Sellega peaks siis paranema tervis, vabanema haigustest jne. Ja tahtsin ka teada, kas vastab tõele arstide väide, et ilma joomata-söömata inimene üle 3 päeva vastu ei pea. Muidugi olin ma ka eeltööd teinud: lugenud raamatuid ja Internetti, vaadanud Youtube videosid kus inimesed olid kuivpaastunud 27 päeva ja rohkem. Nii, et ega ma eriti ei kartnud ega arstide väiteid tõsiselt ei võtnud.

Alustasin tagasihoidlikult ühest ööpäevast ja jõudsin kuni 4 ööpäevani korraga. Kaal langes seejuures 1kg. päevas. Mis muide tagasi ei tulnud. Selliste katsetamiste tulemusena jõusingi 58kg.-ni.

Muide kui kaal alla 58kg jõudis (näiteks 56kg-ni), siis tõusis ta pärast paastumise lõppu suht. kiiresti tagasi 58kg-ni. Nii, et paastuda võivad ka alakaalulised, et oma tervist parandada ja normaalkaaluni jõuda.

Ja nii ma jõudsingi tagasi oma kooliaegse kaaluni, mis nähtavasti on ka minu normaalkaal.

Kuigi KMI järgi on ta seal kusagil alumise piiri peal, kus meedikud hakkavad juba häirekella lööma, et mis näljutamine see on. Aga ma ei lase end sellest muidugi häirida, sest kõige olulisem on iseenda enesetunne, füüsiline ja vaimne võimekus. Ja see on mul suurepärane.

Muidugi on paastumise (ka kuivpaastumise) kohta infot palju, nii Internetis kui raamatutes. Nii inglise, vene kui eesti keeles. Näiteks tegi siinsamas Eestis üks grupp kuivpaastumismatka. Sest paastumise ajal soovitataksegi palju liikuda, mitte voodis vedeleda. Vt. – 120 TUNDI SÖÖMATA JA 68 TUNDI VEETA, http://tervering.ee/120-tundi-soomata-ja-68-tundi-veeta/

(NB! Muide, see artikkel on nüüd netist eemaldatud. Saab kätte vaid Web Archive kaudu – http://web.archive.org/. )

Sellega leidis ka minu jaoks kinnitust alternatiivmeedikute väide, et tervise jaoks on kõige olulisem

organismi puhastamine ja mürkide väljutamine (mida ametlik meditsiin ei taha tunnistada). Organism nimelt ladestab mürkained, mida ta ei jõua väljutada, rakkudevahelisse vedelikku ja rasvkoesse, kus see on kõige vähem kahjulik. (kui mürkained kogunevad erinevatesse organitesse, siis need organid haigestuvad).

Mürke saab organism põhiliselt toidust, eriti keemiliselt töödeldud toidust, lihatoitudest jne. Aga ka keskkonnast, suitsetamisest, ravimitest jne. Mürkaineid väljutama saab organism hakata aga alles siis kui talle selleks võimalus antakse ehk seedimist ei toimu. See tähendab, et söömisest peab olema möödunud vähemalt pool ööpäeva.

Ja veel. Kui vaadata rahvast erinevatel jooksuvõistlustel, näiteks Tallinna maratonil, siis torkab silma, et mingi osa rahvast on selgelt ülekaalulised, seda ka maratoni stardis. See tähendab, et ainult jooksmisega normaalkaalu ei pruugi saada, kuigi jooksmine sellele kahtlemata kaasa aitab.

Muide, ma arvan, et jooksmise (ja üldse liikumise) kaalulangetav efekt ei ole eriti tingitud niivõrd kulutatud kaloritest vaid hoopis sellest, et ta paneb tööle lümfisüsteemi, mille ülesanne on teatavasti mürkide väljutamine organismist. Ja higierituse, mille käigus väljutatakse ka mürkaineid.

Ja näiteks telesaadetes, kus grupp ülekaalulisi dietoloogide, toitumisspetsialistide, personaaltreenerite käe all kaalu langetavad, soovitatakse ka päevas lisaks 10000 sammu teha. Ja ma arvan, et kaalu langetamiseks ongi need 10000 sammu kõige olulisemad, mitte spetsialistide poolt välja pakutud eriprogrammid. Ja ikkagi on tulemused tavaliselt suhteliselt nadid, sest ei arvestada mürkide väljutamisega ja toitumisharjumuste muutmisega taimtoitude, toortoitude, puuviljade/juurviljade suunas.

Ja mis puudutab “supertoite”, siis neid on palju ära toodud juba eespool mainitud Anthony Williami raamatus “Mesitsiinimeediumi elumuutvad toidud”

uskmatu . 18. detsember 2018, 02.35

Vabandust kui ma sind hirmutasin aga sa vist ei saanud minust õigesti aru.

Ma ei ole kusagil kirjutanud, et mul oleks mingeid probleeme enda kaaluga, just vastupidi, mul pole olnud ega ole ka praegu mingeid probleeme enda kaaluga. Olen väga rahul oma kaaluga ja väljanägemisega.

Samuti pole mul olnud mingit keskeakriisi, millest palju räägitakse, ma ei tea isegi mida see endast kujutab. Ja silma paista ma ka ei soovi, olen rohkem introverdi tüüpi.

Ja mu käitumise põhjus ei ole ka mingi terviseprobleem, vaid lihtne inimlik uudishimu, mida paastumine endast kujutab, kuidas see endale tundub, millised tulemused on, kas see on nii hirmutav ja raske nagu räägitakse. Ja kas inimene tõesti ei suuda ilma joomata-söömata üle 3 ööpäeva vastu pidada. Ja ma sain oma küsimustele vastused.

Mis puutub sporti, siis tuleb teha ranget vahet spordi tegemise ja spordi vaatamise (e. nn. tugitoolispordi) vahel, need on kaks ise asja.

Ma ka sporti ei vaata (ega vaata üldse TV-d ega kuula raadiot ega loe lehti. Internetis ja raamatutes on palju-palju huvitavamat infot. Eriti kui lisada juurde ka inglise ja vene keel).

Aga mulle meeldib sporti teha, ma lihtsalt naudin seda. Mulle meeldib joosta, suusatada jne. Ja selleks, et spordi tegemist nautima hakata, tuleb sellega lihtsalt tegeleda.(ehk – tee tööd, siis tuleb ka armastus). Muide, on täiesti teaduslikult kindlaks tehtud, et jooksmine tekitab kehas naudingu-hormoone. Nii, et näiteks need inimesed, kes stressi maandamiseks ja depresiooni raviks kasutavad psühhiaatrite poolt välja kirjutatud ravimeid, võivad need lihtsalt asendada jooksmisega. Ja paljud ongi nii teinud. Internetis on palju näiteid selle kohta.

Muide, kas sa mu soovitatud kuivpaastumatka blogi lugesid? Loe. Ja saad teada, et on palju inimesi, kelle jaoks paast ei ole mingi enesepiitsutamine vaid vastupidi.

Nii, et kahju, et mu süütu kommentaar sind ehmatas.

Kui aga tahad tõelise ehmatuse osaliseks saada, siis loe mu soovitatud Meditsiinimeediumi raamatuid. Kusjuures tegemist ei ole õudusjutuga, vaid lihtsalt kirjeldatakse erinevaid, enamasti kroonilisi, haigusi gruppide kaupa. Ja nende tekkepõhjusi ja ravivõimalusi üsna lihtsas keeles. Ja seda, mida meie ametlik meditsiin neist teab, mida ei tea ja mida valesti teab. Ja kogu jutt vastab minu arvates paraku tõele

uskmatu . 21. detsember 2018, 21.48

Mitte meditsiiniministeeriumi vaid meditsiinimeediumi raamatud.

Anthony William, “Meditsiinimeedium” ja “Meditsiinimeediumi elumuutvad toidud”.

Näiteks katkend raamatust borrelioosi (Lyme tõve) kohta. (lugesin et, sul oli sellega probleeme) …

  1. aastal teatas üks entomoloog, et on avastanud puuduva lüli – Borrelia burgdorferi nimelise bakteri, mida puugid hammustusega inimestele edasi annavad. Teda kiideti selle avastuse eest, mis viis terve seeria bakterile keskendunud testide ja Lyme’i tõve raviviiside tekkimiseni.

See oli meditsiinispetsialistidele tõeline „väljapääs”. Niigi ei meeldinud puugid kellelegi ja teooria puukide tekitatud haigusest toitis ühiskonnas juba levinud hirmu looduse ees veel enam. Meditsiinispetsialistid tundsid, et võivad lakata süvenemast vastuste leidmiseks.

Kahjuks olid kõik need „avastused” valed. Seda ei kuule te kusagilt mujalt: Lyme’i tõbi ei ole põhjustatud puukidest. Ja Lyme’i tõbi ei ole põhjustatud bakterist Borrelia burgdorferi.

Mis puutub bakterisse Borrelia burgdorferi, siis see on meie keskkonna loomulik osa, mida kannab endas iga inimene ja loom meie planeedil – kaasa arvatud täiesti terved. Tõde on, et see bakter ei kujuta endast terviseriski… ega ole üldse seotud Lyme’i tõvega. Kui keegi, kellel on Lyme’i tõve sümptomid, saab Borrelia burgdorferi suhtes positiivse vastuse, ei ole sellel mingit tähendust.

Veel üks asi, mida meditsiiniringkonnad ei tea, on see, et Lyme’i tõvega seostatud sümptomeid võivad esile kutsuda mitmed põhjused. Esimene variant, mis ulatus tagasi 1901. aastasse, tekitas üsna leebeid sümptomeid. See haigusetekitaja muteerus 1950ndateks mitmeks variandiks ja tüveks. Siis hakkas see muteeruma veel agressiivsemateks variantideks, mis viib meid 1970ndateks aastateks Lyme’i tõve juurde. …

Tõde on selles, et Lyme’i tõbi ei ole põhjustatud puukidest, bakteritest ega parasiitidest. Tyme’i tõbi on viiruslik – mitte bakteriaalne ega parasitaarne. Kui meditsiiniringkonnad viimaks sellest faktist teadlikuks saavad, on Lyme’i tõvega patsientidel lootust. …

Kuidas Lyme’i tõbi vallandub. Kui teid tabab viirusnakkus ja teie immuunsüsteem on ebaharilikult nõrk, siis võivad teil mõne päevaga ilmneda Lyme’i tõve sümptomid.

Palju tavalisemalt kannate enesele teadmata aastaid – võimalik, et aastakümneid – viirust oma organismis, enne kui see välja lööb.

Kõik viirused, millest eespool rääkisime, kalduvad peituma maksas, põrnas, peensooles, kesknärvisüsteemi ganglionides või teistes piirkodades, kus immuunsüsteem ei suuda neid tuvastada. Viirus võib oma aega oodata, kuni traumaatiline füüsiline või emotsionaalne sündmus, kehv dieet või mõni muu vallandaja (millest allpool lühidalt loete) teid nõrgestab ja/või pakub keskkonda, mis muudab viiruse tugevamaks. Siis ilmub see välja ja tekitab põletiku kesknärvisüsteemis – mis vähendab immuunsüsteemi võimet teda tõrjuda. jne. …

uskmatu . 22. detsember 2018, 19.31

Informatsioon on täiesti olemas. Asi on selles, et borrelioosi (Lyme tõbe) ravitakse kui bakterite tekitatud haigust antibiootikumidega. Lyme tõve pöhjustajaks on aga viirus. Viirustele aga teatavasti antibiootikumid ei mõju, neid tuleb ravida teistmoodi, põhiliselt immuunsüsteemi tugevdamisega.

uskmatu . 29. detsember 2018, 02.59

Google search – antibiootikumid viirustele ei mõju. Näiteks: Eesti Ekspress – Nov 24, 2014 -Viirustele antibiootikumid ei mõju (näiteks gripi ja külmetushaiguste puhul). Selleks et teada saada, kas haiguse raviks on vaja kasutada antibiootikume või mitte, tuleb enne teha bakterioloogiline analüüs.

Südameapteegi proviisor-nõustaja. Antibiootikumid on tähtsaim mikroobi- ehk bakterivastase toimega ravimite rühm, mida kasutatakse bakterite põhjustatud haiguste raviks.
jne.

uskmatu . 16. detsember 2018, 22.32

Nüüd mõned kommentaarid/mõtted konkreetselt selle blogi kohta

  1. Dieetidest on minu arvates 90% mõttetud või koguni tervisele kahjulikud. Kasulikud on osa ravidieetidest ja igasugused puuviljadieedid, mida mina aga liigitaks rohkem toitumisharjumuste muutmise või nn. mahlapaastu” hulka.
  2. Suhkru söömisest loobumist toetan. Mitte niivõrd liigsete kalorite pärast, vaid kuna ta ei ole siiski looduslik, vaid tuleb keemiakombinaadist (mida kujutavad endast enamus toiduainete tootmise tehastest) ja sisaldab palju igasuguseid mürkaineid, mida keha peab jälle üritama väljutada. Suhkruasendajad on selles mõttes aga veel palju hullemad.

Magusa võib aga asendada näiteks meega või magusate puuviljadega, sest neis leiduv naturaalne suhkur on organismile kasulik ja vajalik. Ja kalorite arvestamise võiks unustada, sest liigse kehakaalu põhjus ei ole liigsetes kalorites, vaid organismi saastumises mürkainetega, mida organism ladestab rakkudevahelisse vedelikku ja rasvkoesse. Ja väheses liikumises, mistõttu ei funktsioneeri lümfisüsteem, et mürkaineid väljutada.

  1. Sa kirjutasid, et dieet on tegevus, mida reklaamib kristlus. Minu arvates reklaamivad nad rohkem paastumist, kuigi jah, ka mitmeid dieete nimetatakse millegipärast paastumiseks. Näiteks puuviljadieet, millel pidi analoogne toime olema paastumisega. Seda ma küll soovitaks. Sobib inimestele, kes kardavad paastuda või ei suuda paastumist töö ja muude toimetuste kõrvalt teha. Muide paastumine ei ole raske ega vaja erilist tahtejõudu nagu igasuguste dieetide pidamine. Probleeme võib olla neil, kes on liigselt ülekaalulised või on kel on terviseprobleemid (näiteks parasiidid). Sel juhul on vaja ettevaatust või tuleb eelnevalt läbi teha parasiidivastane kuur

uskmatu . 20. detsember 2018, 02.55

Jah, seda kõike kristlus ja teised usundid räägivad. Mina ei ole kristlane ega usklik ning ei lase ennast kõigest sellest häirida. Samas arvan ma, et ka uskmatud võivad paastuda ja paastumine ei pruugi olla vaid kannatamine ja lihasuretamine, vaid seda võib ka nautida ja sellel võiib olla ka tervisele kasulikke omadusi.

Lugesid mu viidatud kuivpaastumatka blogi? Seal seltskond eestlasi on teinud kaivpaastust meeldiva meelelahutuse, naudivad loodust, füüsilist liikumist, head seltskonda jne.

Paastumine võib muidugi olla seotud ka vaesusega, kuid siin tuleks siiski vahet teha paastumise ja nälgimise vahel. Suhtumise küsimus. Paastumine on teadlik toidust loobumine mõneks ajaks. Nälgimine on siis kui toitu ei jätku, midagi siiski vahest leitakse ja tarbitakse. Toitumise täielikku väljalülitumist sageli ei toimu. Ja nälgimine kestab tavaliselt kaua, samas kui paastumine on suhteliselt lühiajaline.

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Minu kaalulangetamise lugu

  1. detsember 2018, 18:00 M65.

Tere! Kirjutaks siia ka oma kaalukaotuse loo. Võib-olla on siit midagi kõrva taha panna või ainet mõtlemiseks.

  1. aastal kaotasin oma kehakaalust ligi viiendiku ning tänu sellele leidis tõestust alt.meedikute väide, et ülekaalu põhiliseks põhjuseks on keha saastumine mürkidega, mida organism pole jõudnud väljutada..

Lugu siis selline, et 174cm pikkuse juures kaalusin 71kg, mis on ju igasuguste normide järgi suht. ideaalne kaal. Siiski võtsin alla 58kg peale, st.et kaotasin oma kaalust ligi viiendiku. Huvitav on seejuures see, et mul pole kunagi olnud mingeid probleeme kehakaaluga, võin süüa kõike mida tahan, suvalises koguses. Mingeid dieete ega söömispiiranguid pole kunagi pidanud. Samuti polnud ka suuremaid terviseprobleeme. Oma liikumisharjumusi ma ka ei muutnud. Endiselt jooksen 2-3 korda nädalas 7-8 km. (kui viitsin). Tõstan hantleid (2x12kg.) u. 5min. päevas. ja peale kaalukaotust füüsiline võimekus (kiirus, vastupidavus, jõud) ei vähenenud.

Mis siis ikkagi juhtus. Lihtsalt hakkasin katsetama paastumistega, täpsemalt selle moodsama variandiga – kuivpaastumisega kus ei jooda ka midagi ega puututa üldse kokku veega. Ja paastumise eesmärk ei ole üldiselt kehakaalu alandamine, vaid organismi puhastamine ja mürkide väljutamine. Sellega peaks siis paranema tervis, vabanema haigustest jne.

Ja tahtsin ka teada, kas vastab tõele arstide väide, et ilma joomata-söömata inimene üle 3 päeva vastu ei pea. Muidugi olin ma ka eeltööd teinud: lugenud raamatuid ja Internetti, vaadanud Youtube videosid kus inimesed olid kuivpaastunud 27 päeva ja rohkem. Nii, et ega ma eriti ei kartnud ega arstide väiteid tõsiselt ei võtnud.

Alustasin tagasihoidlikult ühest ööpäevast ja jõudsin kuni 4 ööpäevani korraga. Kaal langes seejuures 1kg. päevas. Mis muide tagasi ei tulnud. Selliste katsetamiste tulemusena jõusingi 58kg.-ni. Muide kui kaal alla 58kg jõudis (näiteks 56kg-ni), siis tõusis ta pärast paastumise lõppu suht. kiiresti tagasi 58kg-ni. Nii, et paastuda võivad ka alakaalulised, et oma tervist parandada ja normaalkaaluni jõuda.

Ja nii ma jõudsingi tagasi oma kooliaegse kaaluni, mis nähtavasti on ka minu normaalkaal. Kuigi KMI järgi on ta seal kusagil alumise piiri peal, kus meedikud hakkavad juba häirekella lööma, et mis näljutamine see on. Aga ma ei lase end sellest muidugi häirida, sest kõige olulisem on iseenda enesetunne, füüsiline ja vaimne võimekus. Ja see on mul suurepärane.

Muidugi on paastumise (ka kuivpaastumise) kohta infot palju, nii Internetis kui raamatutes. Nii inglise, vene kui eesti keeles.

Näiteks tegi siinsamas Eestis üks grupp kuivpaastumismatka. Sest paastumise ajal soovitataksegi palju liikuda, mitte voodis vedeleda. Vt. – 120 TUNDI SÖÖMATA JA 68 TUNDI VEETA, http://tervering.ee/120-tundi-soomata-ja-68-tundi-veeta/

Sellega leidis ka minu jaoks kinnitust alternatiivmeedikute väide, et tervise jaoks on kõige olulisem organismi puhastamine ja mürkide väljutamine (mida ametlik meditsiin ei taha tunnistada).

Organism nimelt ladestab mürkained, mida ta ei jõua väljutada, rakkudevahelisse vedelikku ja rasvkoesse, kus see on kõige vähem kahjulik. (kui mürkained kogunevad erinevatesse organitesse, siis need organid haigestuvad).

Mürke saab organism põhiliselt toidust, eriti keemiliselt töödeldud toidust, lihatoitudest jne. Aga ka keskkonnast, suitsetamisest, ravimitest jne. Mürkaineid väljutama saab organism hakata aga alles siis kui talle selleks võimalus antakse ehk seedimist ei toimu. See tähendab, et söömisest peab olema möödunud vähemalt pool ööpäeva.

Ja veel. Kui vaadata rahvast erinevatel jooksuvõistlustel, näiteks Tallinna maratonil, siis torkab silma, et mingi osa rahvast on selgelt ülekaalulised, seda ka maratoni stardis. See tähendab, et ainult jooksmisega normaalkaalu ei pruugi saada, kuigi jooksmine sellele kahtlemata kaasa aitab.

Muide, ma arvan, et jooksmise (ja üldse liikumise) kaalulangetav efekt ei ole eriti tingitud niivõrd kulutatud kaloritest vaid hoopis sellest, et ta paneb tööle lümfisüsteemi, mille ülesanne on teatavasti mürkide väljutamine organismist. Ja higierituse, mille käigus väljutatakse ka mürkaineid.

Ja näiteks telesaadetes, kus grupp ülekaalulisi dietoloogide, toitumisspetsialistide, personaaltreenerite käe all kaalu langetavad, soovitatakse ka päevas lisaks 10000 sammu teha.

Ja ma arvan, et kaalu langetamiseks ongi need 10000 sammu kõige olulisemad, mitte spetsialistide poolt välja pakutud eriprogrammid. Ja ikkagi on tulemused tavaliselt suhteliselt nadid, sest ei arvestada mürkide väljutamisega ja toitumisharjumuste muutmisega taimtoitude, toortoitude, puuviljade/juurviljade suunas.

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Mõned katked Anthony Williami Meditsiinimeediumi raamatutest borelioosi (Lyme tõve) ja kroonilise väsimuse sündroomi kohta.

Mõned katked Anthony Williami Meditsiinimeediumi raamatutest borelioosi (Lyme tõve) ja kroonilise väsimuse sündroomi kohta.

Anthony William, “Meditsiinimeedium” ja “Meditsiinimeediumi elumuutvad toidud”.
Näiteks katkend raamatust borrelioosi (Lyme tõve) kohta. …
1981. aastal teatas üks entomoloog, et on avastanud puuduva lüli – Borrelia burgdorferi nimelise bakteri, mida puugid hammustusega inimestele edasi annavad. Teda kiideti selle avastuse eest, mis viis terve seeria bakterile keskendunud testide ja Lyme’i tõve raviviiside tekkimiseni.
See oli meditsiinispetsialistidele tõeline „väljapääs”. Niigi ei meeldinud puugid kellelegi ja teooria puukide tekitatud haigusest toitis ühiskonnas juba levinud hirmu looduse ees veel enam. Meditsiinispetsialistid tundsid, et võivad lakata süvenemast vastuste leidmiseks.
Kahjuks olid kõik need „avastused” valed. Seda ei kuule te kusagilt mujalt: Lyme’i tõbi ei ole põhjustatud
puukidest. Ja Lyme’i tõbi ei ole põhjustatud bakterist Borrelia burgdorferi.
Mis puutub bakterisse Borrelia burgdorferi, siis see on meie keskkonna loomulik osa, mida kannab endas iga inimene ja loom meie planeedil – kaasa arvatud täiesti terved. Tõde on, et see bakter ei kujuta endast terviseriski… ega ole üldse seotud Lyme’i tõvega. Kui keegi, kellel on Lyme’i tõve sümptomid, saab Borrelia burgdorferi suhtes positiivse vastuse, ei ole sellel mingit tähendust.
Veel üks asi, mida meditsiiniringkonnad ei tea, on see, et Lyme’i tõvega seostatud sümptomeid võivad esile kutsuda mitmed põhjused. Esimene variant, mis ulatus tagasi 1901. aastasse, tekitas üsna leebeid sümptomeid. See haigusetekitaja muteerus 1950ndateks mitmeks variandiks ja tüveks. Siis hakkas see muteeruma veel agressiivsemateks variantideks, mis viib meid 1970ndateks aastateks Lyme’i tõve juurde.

Tõde on selles, et Lyme’i tõbi ei ole põhjustatud puukidest, bakteritest ega parasiitidest. Tyme’i tõbi on viiruslik – mitte bakteriaalne ega parasitaarne. Kui meditsiiniringkonnad viimaks sellest faktist teadlikuks saavad, on Lyme’i tõvega patsientidel lootust.

Kuidas Lyme’i tõbi vallandub. Kui teid tabab viirusnakkus ja teie immuunsüsteem on ebaharilikult nõrk, siis võivad teil mõne päevaga ilmneda Lyme’i tõve sümptomid.
Palju tavalisemalt kannate enesele teadmata aastaid – võimalik, et aastakümneid – viirust oma organismis, enne kui see välja lööb.
Kõik viirused, millest eespool rääkisime, kalduvad peituma maksas, põrnas, peensooles, kesknärvisüsteemi ganglionides või teistes piirkodades, kus immuunsüsteem ei suuda neid tuvastada. Viirus võib oma aega oodata, kuni traumaatiline füüsiline või emotsionaalne sündmus, kehv dieet või mõni muu vallandaja (millest allpool lühidalt loete) teid nõrgestab ja/või pakub keskkonda, mis muudab viiruse tugevamaks. Siis ilmub see välja ja tekitab põletiku kesknärvisüsteemis – mis vähendab immuunsüsteemi võimet teda tõrjuda.
jne. …

Kroonilise väsimuse sündroom, Borellioos, Anthony William, Meditsiinimeediumi sellerimahl, 2019,

 

Lk.45 – Müalgiline entsefalomüeliit / kroonilise väsimuse sündroom (‘chronic fatigue syndrome, CFS), kroonilise väsimuse ja immuunhäirete sündroom (chronic fatigue immune dysfunction syndrome, CFIDS), pingutuse talumatuse süsteemne haigus (systemic exertion intolerance disease, SEID)

Mõned kroonilise väsimuse sündroomi uuemad vormid said endale nimed siis, kui meditsiiniteadlased viimaks ometi mõistsid, et inimesed ei kaeba sugugi asjata, et nad on pidevalt väsinud, jalgade küljes oleksid nagu telliskivid, silmi on raske lahti hoida, ent magada ka ei saa, ning igapäevatoimetusi on paljude muude haigusnähtude tõttu raske teha. Kui meditsiiniringkondades niisuguseid kaebusi tõsiselt võtma hakati, taibati, et rolli võib mängida ajupõletik. Niiviisi tuligi mängu näiteks sõna entsefalomüeliit (pea- ja seljaajupõletik).

Mina pidasin pidevat väsimust tõeliseks haiguseks ja nimetasin seda neuroloogiliseks väsimuseks ammu enne seda, kui meditsiiniringkondades kroonilise väsimuse sündroomist rääkima hakati. Nagu ma olen alati öelnud, tekitab seda Epstein-Barri viirus. Viirus on süüdi miljonite inimeste kannatustes. Raskekujulisemat müalgilist entsefalomüeliiti / kroonilise väsimuse sündroomi tekitavad veidi agressiivsemad EBV tüved, mis eritavad terves närvisüsteemis põletikku tekitavaid tugevamaid närvimürke.

Mürgid kahjustavad koguni peaaju närvirakke. Mõistus võib seetõttu ähmastuda, inimene võib sattuda segadusse ning energiline kõndimine võib olla raskendatud.

Sellerimahl on ka sel juhul meie tõhusaim relv, nagu iga muu viirusinfektsiooni korralgi. EBV ei saa muutuda sellerimahla kobarsoolade suhtes immuunseks. Veelgi enam, müalgilise entsefalomüeliidi / kroonilise väsimuse sündroomiga maadlevate inimeste immuunsüsteem on nõrgenenud ning sellerimahlast saadavad mikromineraalid tugevdavad ja rahustavad valgeid vererakke. C-vitamiin turgutab immuunsüsteemi, et see jaksaks otsida ja hävitada müalgilist entsefalomüeliiti / kroonilise väsimuse sündroomi tekitavaid EBV osakesi.

Enamikul müalgilise entsefalomüeliidi/kroonilise väsimuse sündroomiga inimestel diagnoositakse tänapäeval ka puukborrelioos. Kas näed seost? EBV tekitab praegu ja on alati tekitanud mõlemaid tõbesid. Neid peetakse ekslikult eraldiseisvateks probleemideks, ent sina tead nüüd, et need on pärit samast allikast. Sellerimahl ravib tõhusalt põletikulist närvisüsteemi, mida on kahjustanud EBV. See on väga oluline, olenemata sellest, kas inimene püüab vabaneda müalgilisest entsefalomüeliidist / kroonilise väsimuse sündroomist, puukborrelioosist või mõlemast.

 

Puukborrelioos

Sellerimahl hävitab paljusid baktereid, nagu näiteks Borrelia perekonda kuuluvad bakterid ja Bartonella, ning algloomi, nagu näiteks Babesia. Sellerimahlast on seega abi ka bakteriaalse infektsiooni korral.

Siiski peaksid teadma, et puukborrelioos on tegelikult krooniline viirushaigus. Arst võib diagnoosida bakteriaalse infektsiooni, ent puukborrelioosi sümptomeid tekitab viirus. Isegi kui kehas tegutseb Borrelia bakter, ei tekita see puukborrelioosi nähte. Tõve sümptomid on neuroloogilised ja bakterid ei tekita neuroloogilisi sümptomeid, kuna need ei tooda närvimürke. Ainult maksas ja muudes kehaosades kuhjunud mürgiseid raskmetalle, näiteks elavhõbedat, alumiiniumi ja vaske, ning gluteeni, mune, piimatooteid, keemilisi taimekaitsevahendeid, umbrohumürke ja seenhaigusi tõrjuvaid vahendeid õgivad viirused eritavad puukborrelioosi tekitavaid närvimürke.

Täpsemalt öeldes on süüdi ainult herpesviirused: EBV ning selle enam kui kuuskümmend seni avastamata mutatsiooni ja tüve, kõik vöötohatist tekitavad viirused, kaasa arvatud meditsiini-ringkondadele tundmatud tüved, mis ei tekita nähtavat löövet ega mädaville, ning HHV-6, HHV-7 ja seni avastamata HHV-10 kuni HHV-16 paljud mutatsioonid.

Need viirused eritavad närvimürke, mis muudavad põletikuliseks kogu närvisüsteemi ja tekitavad puukborrelioosi neuroloogilisi sümptomeid.

Seetõttu diagnoositaksegi paljudel puukborrelioosi põdevatel inimestel viimaks ka muud kroonilised haigused, näiteks hulgiskleroos, reumatoidartriit, Hashimoto türeoidiit, fibromüalgia ja müalgiline entsefalomüeliit /kroonilise väsimuse sündroom. Kõiki neid ja paljusid muid tõbesid tekitab EBV. Puukborrelioosi samuti. Kõik on pärit samast allikast.

Arstid ei tea seda. Neile õpetatakse paremal juhul seda, et mõned tervisehäired on EBV-ga seotud. Nad ei tea, et see viirus on tegelikult peasüüdlane. Haiguste diagnoosimine on seetõttu keeruline ja tehakse vigu.

Pead teadma tõde: paljusid neuroloogilisi haigusnähte, mida puukborrelioosi käes kannatavatel inimestel esineb, tekitab krooniline väheaktiivne viirusinfektsioon ning kehas meelepärast toitu sööv viirus eritab närvimürke.

Kui oled endiselt veendunud, et puukborrelioos on bakteriaalne tõbi, võiksid siiski juua sellerimahla, kuna see hävitab Borrelia, Bartonella, Babesia ning kõik uued bakterid, mida segaduses meditsiiniteadlased üritavad puukborrelioosiga seostada. Ära alahinda sellerimahla, isegi kui sina ja su arst ei usu, et puukborrelioosi tekitab viirus. Sellerimahl on võimas bakterivastane relv. See aitab sind siiski. Muide, nagu ma eespool mainisin, on arstid hakanud „Meditsiinimeediumi” raamatusarja ilmumisest peale teoseid oma töös kasutama. Eelkõige huvitab neid puukborrelioosiga seotud info. Arstidele tundub palju loogilisem see, et puukborrelioos on viiruslik, mitte bakteriaalne. Selles on nüüd veendunud tuhanded arstid. Sellerimahlast on abi ka siis, kui usud, et borrelioosi tekitab viirus.

Nagu ma autoimmuunhaigustest kõneleva osa alguses mainisin, on sellerimahl võimas viirusevastane ravim.

Kokku on Anthony Williamil nüüd eesti keeles ilmunud juba 5 raamatut: Meditsiinimeedium, … elumuutvad toidud, … kilpnäärmeravi, … maksaravi, … sellerimahl.

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Hello world!

Welcome to WordPress.com. This is your first post. Edit or delete it and start blogging!

Posted in Uncategorized | 1 Comment